Politseikonstaabli ametirelv
Mina kirjutan tsaariaegsest mõõgast, mis on 142 aasta vanune. Mõõka ja selle lugu hoiab minu isa. See oli mu vana-vana-vanaisa Jaan Verbaki ametirelv, kes töötas esimese Eesti Vabariigi ajal konstaablina. Mõõk anti talle töövahendiks, tema peitis selle enne sõda ja segaseid aegu ära.
Mõõk on umbes 70 cm pikkune ja kergelt kõver, sellel on ümar käepide. Relval on näha poolik venekeelne märgistus ja aastaarv 1880. Mõõgatupp ja vööle kinnitamise rihm on samuti alles. Tera on kokku määritud õliga, mis ei lase sellel roostetada.
Minu isa leidis selle mõõga heinalakast, kuhu oli selle peitnud ta vanaisa. Talus, kuhu oli mõõk peidetud, on minu isa esivanemad elanud üle saja aasta. Ese on kogu aeg olnud meie peres, suurema osa ajast küll peidetuna.
Meie pere pole väga palju sellest rääkinud, aga tunneme uhkust. Suguvõsas ei ole olnud rohkem politseinikke või sõjaväelasi. Seega on see lugu meie jaoks väärtuslik.
Meile on see tähtis, sest Jaan Verbakist ei ole peale abielutunnistuse midagi säilinud. Tunnen eset vaadates ennast uhkena, et selline asi on kuulunud meie suguvõssa. See võiks olla muuseumis, kuna mõõk võib olla haruldane ja on tänase päevani väga hästi säilinud.