Minu perekonna südame lugu
Minu esemeks on mikromosaiigist väike südamekujuline ripats. See ripats on praeguseks üle saja aasta vana. See kuulub minu emale, kes sai selle oma emalt, kes omakorda sai selle oma emalt ehk minu vanavanavanaemalt.
See on mikromosaiik, tillukestest värvilistest klaasitükkidest koostatud mosaiikpilt. See oli populaarne 17-19. sajand. Levis üle Euroopa 17-19. sajandil tänu inglastele, kes liikusid palju Euroopas ringi. Aga ennekõike valmistati Itaalias ja Veneetsias, kus klaasikunst oli väga kõrgel tasemel.
Minu ese on pärit umbes aastast 1900, sest sellel ajal olid kasutusel kindlad värvid, stiil ning kuupäevasid ei graveeritud. Uuematel mikromosaiikidel on aastaarvud graveeritud ning kasutusel on uuemad metallisulamid ja kujundused. See kuulus naisele nimega Ella Marie Rosalie Minna Jaanus, kes sündis 1892. Tema poeg Adolf ehk Ado Perandi oli minu vanavanavanaisa sõber, kes käis oma perega tihti maal puhkamas. Ado ise elas Tartus, ta oli Tartu Ülikooli õigusteadlane. Kui teine maailmasõda hakkas, siis otsustas nende pere oma väärtuslikumad asjad maale peitu tuua. See süda kingiti minu vanavanavanemale tänutäheks asjade hoidmise eest. 1944. aastal põgenes nende pere Saksamaale ja sealt edasi 1949. aastal Ameerikasse.
Meie peres täidab see süda suurt rolli. See on märk headusest ja meenutab meile, et sõda on kole ja see on mõjutanud palju inimesi.
See võiks olla muuseumis, kuna on väga hästi säilinud ja meenutab meile, et enne sõda said inimesed reisida ja lubada endale ilusaid asju enne kui sõda selle pikkadeks aastateks lõpetas.