Minu kodu lugu
Selles loos ei kirjuta ma kalliskividest ega kullast, vaid ühest pisikesest puutapist, mis võib teile tunduda imelikuna, kuid mulle on selle päritolu väga tähtis. See puutapp ehk puunael valmistati käsitsi 20. saj alguses, umbes 1905. aastal. Selliste puutappidega ühendati omavahel palgid ning nende abiga ehitati vesiveski, kus ma praegu elan.
Tollel ajal ei olnud selliseid moodsaid ehitusmaterjale, nagu praegusel ajal kasutatakse. Kui isa mulle seda esimest korda näitas, siis kratsisin tükk aega kukalt, et mis asi see küll olla võiks. Näeb välja nagu Buratino nina või vana puureha jäänus. Aga sellel imelikul asjal on ka oma lugu.
See puutapp elas ammu enne meid Roiu mõisaansamblisse kuuluvas vesiveskis, mis ehitati tsaari ajal jahu jahvatamiseks Mõra oja äärde. Puutapp sai oma esimeste rentnikega tuttavaks 1915. aastal. 1930. aastal oli veskis üks tööline, kes sai palka 400 krooni. Sellel veskil oli 10-hobujõuline turbiin ja kaks paari kive – üks jahvatas ja teine puhastas. 1932. aastal töölisi enam polnud. Omanik oli ise möldri ametis ning vilja jahvatati vähe. Aastane läbikäik oli kõigest 1000 krooni. Veski vahetas jälle rentnikku 1933. aastal. 1938 palkas järjekordne rentnik kaks töölist, kelle sissetulek oli aastas 1500 krooni. Veskisse muretseti uus 25-hobujõuline veskiturbiin, kruubimasin ja tangulõikaja. Kõike seda nägi see väike puutapp, kuid see pole veel kõik.
1960. aastal pandi vesiveski seisma ja viie aasta pärast ehitati teisele poole Mõra jõge uus kuivati. Veskisse kolis sisse postkontor, telefonijaam ning peale sõda ehitati lisaks ka korterid. Kõrvalhoones kasvatati loomi ning hoovis juurvilju. Korterites elavaid elanikke ja postkontorit mäletab veel isegi minu isa sellest ajast, kui ta noor oli. 1990. aastate alguses, kui kõik oli juba suletud ja inimesed olid majast välja kolinud, ehitati vesiveskisse Vesta baar. Sinna juhtus kunagi juhtumisi ka minu ema, kus ta sai tuttavaks minu isaga, ning 1998. aastal ostsid nad selle päevi näinud ja kurva vesiveski endale, et sellele uut hinge sisse puhuda. Sellest sai minu kodu.
Sellise loo oskas mulle pajatada üks väikene puutapp, milliseid isa ehituse käigus palju leidis. Oma lemmiku puutapi riputas ta kööki maakiviseinale kõigile nähtavasse kohta nagu muuseumis. Ta ütles, et ikka selleks, et meie ajalugu meeles püsiks ja me seda ei unustaks. Kui puutappi vaatan, siis poeb põue soe ja kodune tunne ning mul on hea meel, et ema kunagi siia vesiveskisse ära eksis. Niisugune on minu kodu lugu. Ja kindlasti näeb see puutapp veel nii mõndagi.