Meie kodus on kōige vanem ese nōukogudeaegne Volta tehases valmistatud vahvlimasin. 40 kuni 50 aastat tagasi leidus selliseid väga paljudes kodudes. Kui üheksakümnendatel aastatel piirid taas avanesid ja lai maailm meieni jōudis, leidus seal perenaiste jaoks palju uut köögitehnikat – mikrolaineahjus, leivaküpsetaja, vōileivakrillud, saumikseriga jne. Vanad veneaegseid vahvlirauad aga jäid. Ûhekskümnendate alguses tekkisid Eestis esimesed kooperatiivid, mōned neist tegelesid just vana veneaegse vahvliküpsetajaga tehtud vahvlite müügiga. Vahvleid müüdi tänavatel, laatadel, erinevatel üritustel. Vahvleid olid täidetud vahukoore vōi sefiiriga ning raputatud üle tuhksuhkruga. See äri tegi nii mōnegi eestimaalase jōukaks. Mingi aja möödudes vahvliäri taandus ja ka kodudes jäid vanad masinad unarusse. Uued välismaised masinad küpsetasid pakse ja pehmeid vahvleid. Muidugi olid need head. Aga nagu ikka muutub unustatud vana kord taas uueks. Meie pere vahvliküpsetaja on umbes 50 aastat vana. See on olnud kogu selle aja kasutuses. Tähelepanuväàrne on, et masin pole kordagi rikki läinud. Vahetatud on vaid juhtme otsas olev stepsel, sest see ei sobinud uutesse europistikutesse. Masin on välimuselt vana ja kōrbenud, kuid teeb endiselt maailma parimaid krōbedaid vahvleid.
