Mu vanavanaisast on alles jäänud kolm asja – ta raadio, jahipüss ja lõõtspill. Valisin neist kõige erilisemaks raadio. Mu ema rääkis raadiost toreda loo, kuidas talle meeldis väiksena alati raadio nuppe vajutamas käia. Nuppude vajutamine muutis raadio sagedust ja heli tugevust, seega sai ta iga kord mu vanavanaisalt pahandada, aga ei lõpetanud seda ikkagi ära. Iga kord, kui vanavanaisa uuesti toast välja läks, oli mu ema kohe usinasti kohal, et uuesti nuppe vajutada. Kui mu vaarisa sinna tuppa tagasi tulema hakkas, jooksis mu ema ruttu peitu, et mitte pahandada saada. Aga kuna ta oli seda eelnevalt üsna mitmel korral teinud, sai mu vanavanaisa kohe aru, kes talle seda vingerpussi mängib. Raadio mudeli nimi on „Sakta” ja see on pärit nõukogude ajast.
