Vana vana vanaema õmblusmasin
Maalisin oma vana vana vanaema Linda Lahile kuulunud Naumanni õmblusmasina. See on liikunud meie suguvõsas põlvest põlve ja on täiuslikus korras siiamaani. Sellega õppisid nii minu ema kui tema ema õmblema. Sellel õmblusmasinal on hindamatu moraalne väärtus perele, seda võiks nimetada isegi reliikviaks.
See on käsivändaga mehaaniline õmblusmasin, mis on musta värvi ja läigib tänaseni. Sellel on veel puust karp, mis kinnitub lukuga aluse külge. Lukul on muidugi ka väike võti millele on külge seotud punane pael. Õmblusmasina karbist on lisaks kasule ka palju lusti olnud – ema ja tema noorem vend mängisid, et see on kuut või laut, kui vanaema parajasti õmbles ja millegipärast hakkasid kõik seal all elavad loomad lõpuks kassi kombel näuguma.
See on väga töökindel masin, millega on hea nii esimest kui tuhandendat korda õmmelda. Varuosi pole rohkem vaja läinud kui mõni komplekt nõelu üheksakümne aasta jooksul. “Nii kiiresti kui vänta lükkad. nii kiiresti ka masin õmbleb,” ütles minu ema. Selliseid masinaid toodeti algselt Saksamaal, aga minu taat ostis selle memmele juba Eestist.
Taat Riho Lahi oli Linda-memme abikaasa. Ta kinkis selle õmblusmasina talle enne esimese lapse sündi 1931.aastal. Sellega õmmeldi nii mõnigi riidetükk selga ja kui augud sisse tulid siis ka tagasi kokku. Selle masina nõelast on tulnud ka minu emale esimesed riided ja kleidid nii mulle kui vanemale õele. No ja kui vaja, siis saab sellega ka väga paksut froteest hommikumantli või teksad kokku õmmelda.