Telefoni täpset valmistamise aastat ei tea, sest seda ei ole aparaadil kirjas. Aga juttude järgi on see Stalini-aegne ehk pärit ajast, mil Eesti kuulus Nõukogude Liitu, siis vanaema arvates aastast 1950.
Kuidas koju sai. Umbes 25-30 aastat tagasi visati see kohalikust telefonijaamast koristamise käigus minema ning naabrimees võttis selle endale. Nüüd on see minu vanaisa-vanaema linnakorteri koridoris kui eksponaat. Sellega ei saa helistada.
Telefon on üsna raske ja jämeda juhtmega. Meie ei ole sellega kunagi helistanud, pigem on selliseid telefone kasutanud minu vanavanavanemad (Vanaema ema ja isa). Maal külas oli ainult kaks telefoni, üks asus kolhoosi kontoris ja teine külanõukogus, räägib minu vanaema. Vanaisa ema töötas aga selliste telefonidega, sest ta töötas Kohtla kaevanduse telefoni keskjaamas aastatel 1948 – 1975. Seal oli telefone väga palju, sest allmaakaevandusi oli palju ja pidevalt oli vaja teateid edasi öelda.
