Vana sõnaraamat
Mina kirjutan enda loo „Vene-eesti sõnaraamatust“, mis ilmus 1914. aastal. See 108-aastane sõnastik kuulub minu isale.
Ma ei tea, kuidas see raamat alguses välja nägi, aga praegu on selle kaaned kollakad paljude pruunide laikudega, mille tõttu näeb sõnastik väga kunstipärane välja. Kõik sõnaraamatu leheküljed on üsna hästi säilinud, ainult mõned nendest on veidi rebenenud. Esimesele lehele on käsitsi kirjutatud nimi Heljo Pau ja kuupäev 15. XII 41. a. Huvitav on vaadata, et eestikeelsed sõnad on algusest lõpuni trükitud gooti kirjas.
Ma ei ole kindel, kust see ese pärit on, aga ma tean, et selle ostis minu isa vanatädi. Hiljem pärandas ta raamatu minu vanavanematele. Peale minu vanavanemaid sai sõnaraamatu endale minu isa. Käesoleva päevani kuulub see talle.
Meie perele on see sõnastik tähtis, sest taolist raamatut ei leia just igalt poolt. Raamat on rännanud kaua ja lõpuks jõudnud meie juurde. Kui ma vaatan seda sõnaraamatut, siis tekitab see minus suursuguse tunde, sest see raamat on üle elanud nii esimese kui ka teise maailmasõja. Me küll peres ei kasuta seda sõnastikku peaaegu mitte kunagi, aga mõnikord on tore seda niisama lehitseda.
Minu arust võiks see raamat muuseumis olla, sest seal on väga palju vanu sõnu, mida tänapäeval enam ei kasutata, ja tore on teada saada, kuidas vanasti räägiti. Minu jaoks on see raamat väga eriline.