Muuseumis oli üle saja aastane kapp, kes tundis ennast üksikuna. Ta oli pikalt seisnud üksinda suures muuseumi saalis. Kapil tekkis soov näha mis toimub väljaspool muuseumi. Kapp otsustas minna laia maailma seiklusi otsima. Ta hakkas mõtlema kuidas muuseumist välja saada. Kapp otsustas, et öösel oleks kõige parem välja hiilida. Öö oli kätte jõudnud ja ta hakkas vaikselt välja hiilima. Kuigi kapp püüdis vaikselt liikuda kajas hoopis terve muuseum. Selle lärmi peale jooksid turvamehed kohe asja uurima. Nad avastasid, et kapp oli liikunud väljapääsu poole. Turvamehe arutasid omavahel kuidas see võimalik on. Ühtegi head mõtet neil ei tekkinud ja nad arvasid, et keegi tegi neile nalja. Turvamehed otsustasid liigutada kapi tagasi oma kohale. See mõte kapile ei meeldinud ja ta oli väga õnnetu. Järgmisel öösel proovis ta uuesti, sest ta teadis, et siis on vähem turvamehi valves. Seekord õnnestus tal muuseumist välja pääseda. Ta seisis muuseumi ees ega teadnud kuhu minna. Kuna tal ühtegi head mõtet ei tulnud otsustas ta muuseumi tagasi minna. Kui ta jõudis oma saali oli tal tegelikult päris hea meel.
