„Kõige vanem asi minu kodus, mis võiks olla muuseumis“
Pildil on tõukekelgu nõukogudeaegne mudel. Antud ese on natuke üle 60 aasta vana. Minu vanaema koju jõudis see nii, et tema vanemad ostsid selle endale ja oma neljale lapsele talvel liikumiseks. Tõukekelku kasutati poes käimiseks, kooli minekuks, lõbusõitude tegemiseks jne. Kõige enim oli tõukekelk kasutusel transpordi eesmärgil, kuna elumaja oli tollel ajal poest, koolist ja kõikidest elutähtsatest kohtadest kaugemal ja muud liikumisvahendit talvel eriti ei olnud. Hetkel tõukekelk enam kasutust ei leia, kuna ta on väga roostes ja ei taha hästi libiseda ning lisaks ta logiseb juba igalt poolt ja puiduosad kipuvad lagunema. Tõukekelk on olnud oluline, kuna ta on aastaid väga hästi vastu pidanud ja pererahvast kogu talve palju aidanud ja teeninud ning päris ära pole tegelikult siiani lagunenud, kuigi aega on väga palju mööda läinud. Muuseumis võiks ta sellepärast olla, et tulevane põlvkond ka näeks, mismoodi vanasti meie esivanemad talvel maakohtades liiklesid. Kui tõukekelku natuke remontida ja ta läikima lüüa, siis tegelikult saaks teda kindlasti veel aastaid kasutada. Nõukogudeaegsed esemed pidasid justkui paremini ja kauem vastu kui asjad tänapäeval, olgugi et neid kasutati igapäevaselt ja laenati lisaks ka külarahvale.
Faktid: tõukekelk on pikkade jalastega ees lükatav kelk, millel on istekoht ühele inimesele. Võimalik on liikuda vähesel lumel, kuid sõitu ei sega ka kergelt liivatatud lumi või jää. Eestisse jõudis kelk 20.sajandi algupoole, kuid ta leiutati 17. saj Rootsis. Algselt kasutas kelkusid ainult rannarahvas (kalurid, hülgekütid).
