Ma arvan, et minu kodus on kõige väärtuslikum ja vanem mööbliese tigudiivan, mis pärineb Põlvamaalt. Tegelikult on minu kodus veel mitmeid vanu ja hästi säilinud esemeid: näiteks ema suguvõsast pärinev täispuidust riidekapp, jalgadel seisev vanaaegne vinüülplaadimängija-raadio, vokk, rauast õmblusmasin, veneaegne vahvliraud ja ka väike plastmassist laste õmblusmasin, mis paar aastat tagasi sai viidud Eesti Rahva Muuseumisse, et ka teised seda näha saaksid. Tigudiivan on käsitööna tehtud minu vanavanaema isa isa poolt umbes kakssada aastat tagasi. Arvatavasti on diivan säilinud nii kaua, kuna puit, mida selle tegemiseks kasutati, on raiutud metsast õigel ajal. Kindlasti on olnud üks säilimistegur ka see, et puit on olnud hea kvaliteediga. Ei saa öelda, et need kakssada aastat on diivan püsinud kogu aeg ilusa ja tervena. Minu ema mäletab, et kui tema oli laps ja käis oma vanaema juures, siis oli diivan mõnest kohast natuke lohku vajunud ning ka katteriie oli aja jooksul mõnest kohast kulunud. Minu vanemad otsustasid meie majas ühe toa sisustada vanaaegse mööbliga. Nii lasid nad ühel kogenud restauraatoril siduda diivani vedrud, panna uue alumise kanga ja peale uue mööbliriide ning ka paelad, kuid põhiline puitkonstruktsioon jäi samaks. Kuna katteriiet jäi üle, sai lastud õmmelda ka kolm diivanipatja. Patjade äärtesse õmbles ema samasuguse paela nagu on diivanil. Diivani paremat käetuge saab ka lahti tõmmata ning siis muutub see pikemaks. Sellel on ka varasemalt maganud mõni külaline, kes on jäänud meile ööseks. Diivan asub hetkel meie majas vanaaegses toas, kus asuvad ka teised eelmainitud vanaaegsed esemed. Kõige sagedamini kasutab diivanit minu kass Xanthe, kes enamasti seal magab või vaatab väljas olevaid linde. Ka meie istume vahepeal diivanil ning kuulame viirpapagoi ja sebraamadiini laulu. Minu arvates on tigudiivan tähtis, kuna see on ajaloolise tähtsusega minu suguvõsas ja päris hästi säilinud pärand. Arvan, et see võiks olla muuseumis, kuna ehk on see üks väheseid tigudiivaneid, mis on nii hästi säilinud.
