Meie kodus on kõige vanem ese kettaga telefon. Juba ammu ei kasuta seda keegi helistamiseks, see on lihtsalt disaini element. Kunagi oli see vanaema korteris ja kuulub aastasse 1979. Telefon oli sel ajal haruldane – igal perel seda polnud. Vanaema sai selle oma vanemate töökoha kaudu, sest nii neid tol ajal jagati. Sooviavaldajad panid end järjekorda ja siis mõne aasta pärast õnnestuski saada. Selle telefoni number oli paralleelne sama maja teise korteri omaga. Ühel ajal helistada ei saanud ja kui keegi sulle helistas, siis võis naaber võtta vastu ja paluda uuesti helistada. Tänapäeva lapsed ei kujutagi ette, kuidas sellega helistada.
