Pildil on kujutatud vana seinakella kappi mille kinkisid 1950. aastal minu vanavanavanematele Leidale ja Osvaldile pulmade puhul Osvaldi kaks venda ja õde. Osvald oli abielludes 30 ja Leida 18 aastane. Kapile kinnitatud plaadile on graveeritud “Pulmapäevaks Osvaldile. Elsa, Karli ja Johannese poolt 22.07.50.a”. Huvitav on see, et kingitus on pigem tehtud peigmehele ja pruudi nime pole plaadil kirjas. Vanaisa mälestuste kohaselt kasutati kella kuni 1979. aastani.
Minu ema leidis kellakapi pööningult. Kell ei olnud kahjuks säilinud.
Praegusel hetkel kasutame kellakappi tavalise kapina. Kapi klaasist pindu, läbi mille võis varem näha kella, kaunistavad nüüd pildid minu pereliikmete noorusaegadest. Üleval on pildid minu isapoolsetest vanavanematest, nende pulmadest ja ka lapsepõlve pildid minu isast ja tema õest. All on pildid minu emapoolsete vanavanemate pulmadest, nende noorusajast ja ka pilt minu emast ja tädist lastena.
Meie kodus on kapp olnud nii kaua kui ma mäletan.
Minu jaoks on kapp oluline, kuna see on osa minu kodust ja on seotud mulle kallite inimestega. Osvaldit mäletan ainult lugude ja piltide järgi, aga Leidaga olime tihti koos ja meenutan teda rõõmsa ja muhedana. Pildid vanavanematest näitavad mulle nende elu sellest ajast, kui mind veel ei olnud ja mida ma mäletada ei saa.
Kellelegi teisele oleks see kellakapp muuseumis täiesti tavaline asi, aga minu jaoks on ta eriline meenutus minu perekonnast.