Petrooleumlamp

Petrooleumlamp on valgusti, milles kasutatakse valgustamiseks petrooleumi põlemisel vabanevat keemilist energiat. Need lambid võeti kasutusele pärast seda, kui 19. sajandi keskel hakati naftast petrooleumi tootma. Vanasti andsidki petrooleumlabid majades valgust, kui elektrienergiat veel ei olnud. Petrooleumilambis põleb leek petrooleumisse ulatuva tahi (puuvillase paela) otsas, niisiis samal põhimõttel nagu ammusest ajast kasutatud õlilambis.

Esimesed ajaloolised viited petrooleumi kasutamisele valgustusseadme töös pärinevad 1846. aastast. Arvatakse, et Leonardo da Vinci osales petrooleumilampide loomises. Ta varustas proovi klaasiga, et õhk saaks leeki voolata, kuid püüdis samal ajal seda veega jahutada – klaas ei suutnud seda seista ja purunes lihtsalt. Petrooleumilampide (1853) leiutajateks peetakse ikkagi Lvivi, Jan Zekhi ja Ignatius Lukasevitši proviisoritena, kes viisid õlimudeli lõpule ja hakkasid valgustuseks kasutama õli töötlemise toodet.

Petrooleumlampi iseloomustab lihtne seade ja tööpõhimõte, mis on ligilähedaselt sarnane õliseadmele. Põlev aine valatakse mahutisse, kust see hakkab doseerima põlemistsooni. Lambi põletis olevate õhuavade kaudu saab leek põlemiseks altpoolt õhku. Põleti on mõnikord varustatud vahenditega põlemisproduktide ja õhuvarustuse ammutamiseks ning leegi kaitseks. Viimane on oluline element. Laterna liikumiseks ja riputamiseks on konstruktsioon varustatud raamiga. Sedamööda, kuidas tahi põletist väljaulatuv ots lühemaks põleb (ja leek nõrgeneb), saab tahti nupuga ülespoole keerata.
Fakte lambi kohta:
• Petrooleumiga töötav lamp kiirgab suurima võimsusega valgust tingimusel, et taht vahetatakse vähemalt kord 2 kuu jooksul. Sellisel juhul peab taht täitma kogu toru.
• Uus taht kuivatatakse esmalt ja alles siis immutatakse õliproduktiga.
• Enne süütamist tuleb taht puhastada süsinikuladestustest ja lõigata ühtlaselt kääridega.
• Leegi kõrgust tuleb hoida 1–2,5 cm piires: kõrge kõrgus võib põhjustada tahma ja madal võib vähendada valguse intensiivsust.
• Peate petrooleumi regulaarselt lisama, et mitte täielikult põletada.

See jõudis meieni kadunud vana-vanaisa kaudu, mis on pärit Pikasillast. Täpset vanust ei oska öelda, kuid arvan, et see jääb teise maailmasõja aegadesse. Meie seda
valgusallikana pole kasutanud, vaid see kaunistab meie kodu interjöörina. Olen kuulnud, et vana-vanaisa kasutas lampi pimedatel aegadel, kui elektrit ei olnud. Lamp on töökorras, hästi hoitud, terve ja kasutamiskõlblik, kuid selleks on vaja petrooleumi. See võiks olla muuseumis eksponaadina näidates tänapäeva noortele, kuidas vanasti saadi valgust. Petrooleumlampe on tänapäeval palju müügil, kuid meie jaoks on see erilise tähendusega ning mälestus heast inimesest.