Sellel pildil on Singeri käsiõmblusmasin, millel on vanus kindlasti üle saja aasta. See masin kuulus vanasti minu emapoolsele vana-vana-vanaemale. Masinat on pärandatud põlvest põlve emalt tütrele ja nii on see lõpuks jõudnud minu emani. Algselt õmmeldi sellega rõivaid kogu perele, sest puudusid valmisriiete poed. Minu vana-vanaema oli käinud õmblus koolis ja õmbles mõnikord tellimuste järgi kleite ka teistele külainimestele. Teise maailmasõja ajal, kui pere lahingute eest metsa põgenes, oli õmblusmasin üks väheseid asju, mis ära päästeti. Pärast sõja lõppu sai vana-vanaema õmblemisega veidi raha teenida.
Minu vanaema õmbles endale mõnikord kleidi või pluusi selle õmblusmasinaga lihtsalt ajaviiteks ja lõbu pärast. Minu ema kasutab seda masinat harva kardinate ääristamiseks või minu judoriietuse parandamiseks. Ta toriseb seejuures alati, et masin taob niiti katki ja siis pean mina aitami niiti läbi nõelasilma ajada. Suurema osa ajast seisab masin lihtsalt elutoa nurgas. Selliseid masinad on muutunud juba tänapäeval haruldaseks, seepärast võiks ta olla muuseumis.
