See lugu on ühest lusikate komplektist, mis on meie peres olnud nii kaua, kui mina olen olemas olnud ja tegelikult isegi nii kaua, kui vana on minu isa, ehk siis peaaegu 40 aastat. Need lusikad on väikesed hõbetatud teelusikad, mis on minu vanavanaema ja vanavanaisa poolt minu isale tema sünni puhul kingituseks toodud nende esmakohtumisel peale sünnitusmajast koju naasmist. Selline oli tookord komme ja tava, et midagi hinnalisemat uuele ilmakodanikule tähtsa sündmuse puhul toodi ja hõbekattega lusikad olid tollel ajal kindlasti väga hinnalised kingitused. Nendel lusikatel on väga huvitav vanaaegne muster lusika varre pealpool ja varre tagumisele küljele on lastud spetsiaalselt graveerida “Vanaisalt ja Vanaemalt Deividile”. Minu isa nendega küll ilmselt midagi teha ei osanud, kui ta väga väike oli ja nii nad muudkui seisid küll klaasi taga kapis, kui ka sahtlis ja mõned aastad ühes ilusamas karbis vanas sektsioonkapis. Viimasel ajal, niikaua kui mina mäletan, on need lusikad aga oma aega veeta saanud ka teiste teelusikate seltsis, minu pere köögikapi lusikarestis. Küll aga kasutanud neid keegi päriselt vist ei olegi. Ikka võetakse sealt kohvi või tee segamiseks mõni tavaline uuem lusikas. Neid kuidagi ei tihkagi kasutada, kuna nad on nii vanaaegse välimusega ja kuna nad on hõbedast kattega, siis näevad nad ka täiesti imelikud tumehallid välja, peaaegu nagu, et oleksid mustad ja täitsa pesemata. Minu teada on need meie pere kõige vanemad asjad ja ükskord peaks need vanad tegelased proovima läikima lüüa.
