See leivanõu on umbes 100 aastat vana. Vanaema ei mäleta kuidas see nõu meie
koju sai. Kui minu ema oli väike siis vanaema tegi selles nõus leivatainast. Kodus
küpsetatud leib oli väga maitsev. Vanaema tegi kahte sorti leiba rukkileiba ja
peenleiba ehk magushapu leiba. Rukki Leiba tehti rukkijahust ja peenleiba
rukkipüülist. Peenleiva sisse pandi vahel ka köömneid. Peenleiva tainas pidi
hapnema umbes paar päeva soojas kohas, siis oli leiva nõu tõstetud sooja ahju
äärde ja peale oli pandud kasukas. Vanaema küpsetas leiba suures eestoa ahjus.
Sinna mahtus korraga kolm pätsi, pätsid olid suured ja käsitsi vormitud, see on
põrandaleib. Minu emale meeldis väga magushapu leib, seda lõigati ka soojalt lahti
ja kui sinna peale panna või siis see sulas. Nüüd küpsetab vanaema vahel ka leiba,
aga ainult ühe pätsi ja seda nõud ei kasuta enam taigna tegemiseks. Leivanõu on
nüüd meie kodus kasutusel lauana. Kui muuseum seda tahaks siis ma ei raatsiks
seda anda, aga muuseumis väärib see kohta.
