Meie kodus on vana konserviavaja. See on rauast, kahe käepidemega, väga ära kulunud ning avaja vahel on metallpuru.
Minu koju on see tee leidnud mu ema kaudu, vanavanaema käest. Vanavanaema andis selle minu vanaemale ja vanaema omakorda minu emale, kes õppis kaugõppes ja tal oli sellega hea konserve avada.
Me kasutame seda oma majapidamises siiamaani, kuna tänapäeval pole nii häid konserviavajaid. See on asendamatu. Minu kodus hoitakse seda eset köögi sahtlis. Meile on see tähtis, sest see on käinud põlvest põlve. See ese on vanem kui minu vanaema ehk viiskümmend kuni kuuskümmend aastat. Selle eseme peale on graveeritud 4.1.p.
Konserviavaja tulevik võib olla minu kodus, kui mina saan täiskasvanuks.
