Jõuluehete lugu
Jõulude ajal küsisin vanaemalt, kas tal on anda mulle mõnda vana eset, millest kirjutada projektipäeval kirjandit. Kuna olid jõulud, siis vanaema andis mulle kaks vana jõuluehet. Vanaema rääkis, et ehted on sellest ajast, kui tema oli 5-aastane. Seega on need jõuluehted juba 64 aastat vanad.
Üks jõuluehe on kuumaõhupalli kujuline, aga see võib olla ka langevari. Teine ehe on metsis. Mõlemad jõuluehted on veidi ära kulunud, kuna nad on vanad ja neid on palju kasutatud. Metsis on valmistatud papist ja on nurkadest veidi lahti. Metsis on värvitud hõbedaseks, aga saba, kael ja pea punaseks. Metsis seisab rohelisel murul. Värv hakkab metsiselt juba maha kuluma. Tundub, nagu oleks see ehe ise tehtud, aga tegelikult ei ole. Metsise seljal on auk, millega saab teda kuuse otsa riputada. Vanaema rääkis, et metsis riputati alati kuuse tippu. Kuumaõhupall on valmistatud klaasist. Ülemine osa on värvitud roheliseks ja alumine valgeks. Värv on kohati ära kulunud. Riputusaas on nagu praegustel ehetel, aga nöör on hoopis tavaline lõng.
Minu vanaema jutustas, et tema vanaema ostis need jõuluehted Tartust aastal 1958. Sellest ajast alates on ehted tema perekonna jõulupuud ehtinud. Varem kasutati neid igal aastal, aga nüüd enam mitte.
Vanaema mäletab, et nad olid just kolinud tema isa poolt ehitatud uude majja ja need olid esimesed jõulud selles majas koos nende ehetega. Minu ema esimene mälestus on jõulupuust, mille tipus on metsis.
Need jõuluehted on meie perele tähtsad, sest nad on vanad ja nendega on seotud erinevad mälestused. Ehted tekitavad minus jõulutunnet ja ma tahaksin neid ise kasutada. Minu vanaema jõuluehted võiksid olla muuseumis, sest nad on vanad ja näitavad, milliste ehetega 64 aastat tagasi kuuske kaunistati.