See tööriist sattus meie koju tänu mu vanaisale, kes selle umbes 50 aastat tagasi Juusa järve äärest Juusa talu lagunenud aidast enda koju viis. Kui mu isa oli umbes 14.aastane, siis kündis ta koos oma isaga kartulipõldu. Nad panid adra aiatraktorile järgi, kuna neil hobust ei olnud.
Selle adraga seoses rääkis isa mulle ka loo. Nimelt oli ta vanavanemate sõbralt kuulnud, et mu vanaisale ja vanaemale oli sealJuusa laka peal väga mürada meeldinud ja ühekorra isegi nii, et üheksa kuu pärast pidi beebi varbaid leotama.
Praegusel ajal on nii, et suvel on see ader meie juures ja talvel Pühajärve ääres mu vanavanemate kodus.
