See kapsanui on olnud minu ema perekonnas oluline abivahend. Selle meisterdas minu vaarisa ühest jämedast puust. Minu vanaisa kasutas seda kapsaste kinnitampimiseks. Kapsad riiviti ja pandi puust tünni vaheldumisi soolaga. Kapsad tuli kõvasti kinni tampida, et vedelik välja tuleks. Talvel sai siis tünnist hapukapsast võtta. Tänapäeval ostetakse enamasti hapukapsast poest või turult ja vanu töövõtteid osatakse järjest vähem.
Kapsanui on ajahamba poolt puretud, täis koiauke ja kriime. Meie kodus on ta koha leidnud ja on tehtud kasside küünekraapimispuuks. Kassid armastavad seda väga ja teritavad iga päev seal oma küüsi.
See kapsanui vääriks oma kohta ka muuseumis, sest on käsitöö, tehtud sae ja kirvega ning jutustab oma lugu minu perest ja kodavere kihelkonnast, kust pärineb mu emapoolne suguvõsa.
